Berliini kirjamuuseum sulgub: kurb hüvastijätmine!
Berliini kirjamuuseum sulgub 20 aasta pärast. Operaatorid otsivad lahendusi kogumise ja uue asukoha säilitamiseks.

Berliini kirjamuuseum sulgub: kurb hüvastijätmine!
Eile lõppes oluline peatükk Berliini kirjamuuseumi ajaloos. Kahekümne aasta pärast sulges muuseum oma uksed 5. oktoobril ja kollektsiooni tulevik on tähtedes. Barbara Dechant juhitud vabatahtlikud operaatorid otsivad praegu võimalusi muljetavaldavate eksponaatide pikaajaliseks ladustamiseks, mis dokumenteerivad saksa kirjutamist ja linna ajalugu. Ligikaudu 3500 tähega, mis asub laos ja peamiselt Berliinist ja muust Saksamaa, Austria ja Šveitsi osadest, oli muuseum tõeline aare fondisõpradele ja ajaloofännidele. Muu hulgas suutsid külastajad imetleda ajaloolisi kirjasid, näiteks “Zierfische”, mis oli vana kiri 1980. aastate Frankfurdi väravast pärit poest, mis kuulus linna hõngule.
Bellevue jaama lähedal S-Bahni lehel oleva kirjamuuseumi ruumid tuleb nüüd kustutada ja ka külastajate arv on järsult langenud. Alates Corona pandeemiast on külastajate arv poole võrra vähenenud ja vähenemine koos kasvavate energiakuludega on suur väljakutse. Dechant ja nende meeskond on kandnud peamist töökoormust ja otsivad nüüd enne keerulist otsimist kollektsiooni jaoks uut asukohta. "Loodame salvestus- ja näitusepinna segu," ütles Dean, käsitledes keskpunkti, kuna seni pole uue asukoha jaoks konkreetseid plaane. Esialgsed kontaktid võimalike uute asukohtadega tuleks pärast sulgemist rohkem lahendada, kuid tulevik on endiselt ebakindel.
Väljakutsed kultuuriasutusele
Kirjamuuseumi vaevamine on oluliste kultuuritükkide institutsionaalse toe puudumine. Vaatamata paljude toetajate allkirjale mõjutab muuseumi rahalist olukorda halvasti. Saksamaal on muuseumidele ja kultuuriasutustele mitmesuguseid rahastamisprogramme, näiteks programmi "Muuseum teeb tugeva", mis soovib edendada õiglast haridusvõimalusi, kuid kirjamuuseumi jaoks eriti sobivad vahendid pole silmapiiril. Saksamaa muuseumiühing pakub projektidele aastas 50 miljonit eurot ning kavandatakse ka muid programme, näiteks Prisma ja Tint, mis lubavad muuseumidele võrgustike loomist ja tuge. Kirjamuuseum pole neid võimalusi siiski veel kasutanud.
Lisaks üldistele rahastamisvõimalustele on ka eriprogramme muuseumide toetamiseks sellistes valdkondades nagu kliimakaitse ja jätkusuutlikkus. Need võiksid olla abiks tulevasel planeerimisel, kui tegemist on eksponaatide pikas perspektiivis uues asukohas ja uuenduslike lähenemisviiside väljatöötamisel. Kirjamuuseumi operaatorid peavad väärtusliku kollektsiooni nähtavaks hoidmiseks leidma loomingulised lahendused.
Kirjamuuseumi sulgemine on kaotus Berliini kultuurimaastikule ja kõigile, kes olid huvitatud tüpograafilisest mitmekesisusest ja kirjutamise ajaloost. On loota, et Barbara Dean ja tema meeskond leiavad koha, mis annab kirjadele nende teenitud tunnustuse ja ruumi.