Mälestamiskultuur Saksamaal: ohtlik pöördepunkt?

Mälestamiskultuur Saksamaal: ohtlik pöördepunkt?

Mälestamiskultuur on Saksamaal praegu tulejoonel. Sihtasutuse EVZ projekti käesolev uuring näitab, kuidas muutub elanikkonna nägemus natsiminevikust. Sellega seotud küsimused avaldavad laialdast mõju ja puudutavad saksa identiteeti; õigupoolest puudutavad need ühe sõjajärgse perioodi keskset teemat: minevikuga leppimist.

Viimastel nädalatel on puhkenud arvukalt arutelusid Saksamaa ees seisvate moraalsete väljakutsete üle. [Freitag] teatab, et inimesed Saksamaal on üha enam arvamusel, et nad võivad natside kuritegudele omamoodi "lõpu" teha. Umbes 38,1 protsenti memouuringus küsitletutest nõustub selle väitega, kuigi see tendents on eriti märgatav keskealiste ja AfD valijate seas. Murettekitav märk sellest, et oma ajalooga leppimist ei pea kõik enam vajalikuks.

Holokausti roll sakslaste identiteedis

Arutluses süü ja vastutuse üle jääb holokaust Saksa identiteedi keskseks elemendiks. Nagu [EVZ Sihtasutus] rõhutab, on selle pimeda ajaga tegelemine riigi legitiimsuse oluline osa ning seda õpetatakse koolides ja avalikel mälestusüritustel. Kuid just selleteemalist diskursust peetakse üha enam problemaatilisemaks. On hääli, mis kritiseerivad Saksa mäletamiskultuuri valikulisena ja nõuavad laiemat vaatenurka, mis hõlmab ka muud ajaloolist ebaõiglust – nagu Saksamaa koloniaalminevik.

Asjaolu, et natsionaalsotsialistide kuritegude mälestust tajub praegu lai elanikkond pingelisena, kajastub ka uurimus. 43,6 protsenti küsitletutest ütles, et nad keskenduvad pigem praegustele probleemidele, kui jätkavad minevikuga tegelemist. See suhtumine kajastub tundes, et juutide vastu suunatud kuritegusid "saakslaste vastu peetakse jätkuvalt kinni".

Oleviku väljakutsed

Hinnang praegusele poliitilisele kliimale lööb eriti tõsise tooni: Veronika Hager EVZ-st kirjeldab uuringu tulemusi kui “mälestamiskultuuri murdepunkti”. Ohul, et natsionaalsotsialismi vaadeldakse kui pelgalt ajaloolist ajastut, millel puudub seos tänapäevaga, on põhimõtteline tähtsus. Selle taustal on ka märgatav mure, et juudi kogukonna kriitilised hääled, mis nõuavad humanitaarabi toetamist, on kaotamas nähtavust.

See arutelu tõstatab küsimuse: kuidas peaks Saksamaa oma vastutust käsitlema? Kui Saksamaa varustab Iisraeli relvadega, mida kasutatakse konfliktis Gaza tsiviilisikute vastu, siis humanitaarabi ootust on mälestuskultuuriga raske ühitada. Pilt mälestusest, mis hõlmab paljusid elureaalsusi, jääb liiga sageli puudulikuks.

Ajal, mil oma ajalooga leppimist tajutakse paljude jaoks pingelisena, on oluline luua mälestuskultuur, mis mitte ainult ei aita leppida minevikuga, vaid soodustab ka õiglustunnet olevikus. Selline protsess nõuab pidevat järelemõtlemist ja avatud arutelu.

Kokkuvõttes jääb üle tõdeda, et Saksa mälestuskultuur on pidevas muutumises. On oluline, et see ei hõlmaks ainult holokausti ajalugu, vaid annaks ruumi ka vastuoludele ja mitmekesisusele oma rahvusliku narratiivi sees. See on ainus viis muuta uhkus hilinenud vastasseisu ajalooga Saksa identiteedi eristavaks ja aktsepteeritavaks osaks.