36 aastat pärast taasühendamist: naised teatavad ida-lääne erinevustest

36 aastat pärast taasühendamist: naised teatavad ida-lääne erinevustest

Tagasivaade Saksamaa lähiajalukku näitab, et isegi 36 aastat pärast müüri langemist on ida ja lääne lõhestamine endiselt aktuaalne teema. Föderaalfondi avaldatud Forsa Instituudi praegune uuring näitab, et vaid 35% küsitletutest on seisukohal, et ida ja lääs on suures osas kokku kasvanud. Kui idas on ühtekuuluvustunne 23%, siis läänes vähemalt 37%. See on kontekst, kus kaks naist Ribnitz-Damgarteni piirkonnast annavad ereda ülevaate Saksamaa kahe osa erinevustest.

Rheinland-Pfalzist pärit 67-aastane Henriette Hopp tuli itta tööalastel põhjustel ja leidis oma kodu Ribnitz-Damgartenist. Tema ja ta sõprade jaoks polnud itta kolimine suurem asi; nad lihtsalt otsisid mõnusat kohta vee lähedal. Olles lummatud uuest keskkonnast, märkab ta selgeid erinevusi lastehoius Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. Samas leidis ta kiiresti uusi kontakte ja tundis end peagi koduselt.

Ülemineku väljakutsed

Teine näide on Siegrid Wüchner, kes on 76-aastane. Ta kasvas üles Zingstis ja elas aastaid Mönchhagenis, enne kui kolis Gelbensandesse. Nende vaatenurka üleminekuperioodi iseloomustab üllatus ning hirmude ja ebakindluse tajumine, eriti noorte seas. Tema sõnul töötasid naised idas sageli täiskohaga, läänes aga osalise tööajaga töö. Need erinevad töötingimused avaldasid püsivat mõju sotsiaalsetele struktuuridele.

Ida- ja Lääne-Saksamaa lastehoiu põhjalikum analüüs näitab, et pärast müüri langemist on siin palju muutunud. Kui 1989. aastal kuulus idas hooldus haridussektorisse, siis läänes domineeris perehooldus. Nende erinevustega kaasnesid erinevad arusaamad ja nende rakendamine haridusmandaadist ja hooldusstruktuuridest. Nagu märgib föderaalne kodanikuhariduse agentuur, oli idasakslastel tasuta juurdepääs kogu päeva kestvale lastehoiule, samas kui lääne vanemad pidid sageli oma taskusse kaevama.

Tänapäeva sotsiaalne reaalsus

Leipzigi päritolu Raj Kollmorgen kirjeldab taasühinemise aega kui põnevat, kuid samas ka väljakutseid pakkuvat. Tema käe all pidi ida kohanema majanduslike ja sotsiaalsete muutustega – väljakutsega, mida oli eriti raske ületada üle 40-aastastel inimestel. Ida-Saksamaa pidi üle minema tööstusühiskonnalt teenindusühiskonnale. See muutus tõi 1990. aastatel kaasa tööpuuduse drastilise kasvu, mis oli oluliselt kõrgem kui läänes.

Erinevus sissetulekutes on eriti silmatorkav: Ida täistööajaga töötajad teenisid 2024. aastal keskmiselt umbes 837 eurot vähem kui nende kolleegid läänes. Ka kogu jõukus Saksamaa kahes osas erineb oluliselt, tekitades püsiva lõhe. Lisaks elab idas vähem noori, mis halvendab demograafilist olukorda veelgi.

Üks positiivne aspekt on aga see, et idas töötavad naised osalise tööajaga harvemini. Seda saab jälgida DDR-i ajastust, kus valitsus edendas naiste tööhõivet ja juurdepääsu lastehoiule. Nagu Kollmorgen rõhutab, on neil päranditel ka tänapäeval mõju ja neil on püsiv mõju sotsiaalsetele struktuuridele.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ühtsuse teed iseloomustasid ja iseloomustavad erinevad kogemused ja väljakutsed. Aruanded Ida- ja Lääne-Saksamaa tänaste erinevuste kohta näitavad, et tõeliselt võrdse kooseksisteerimise loomiseks on veel palju teha. Wüchner loodab, et päritolu ei tohiks tulevikus rolli mängida, samuti näeb Hopp vajadust suurema ühtekuuluvuse järele.

Huvilistel on võimalus tutvuda Saksa ühtsuse erinevate tahkudega, lugedes aruandeid Läänemere ajaleht, Föderaalne kodanikuhariduse agentuur ja ZDF täna rada.