Mälu Brandenburgis: 72 aastat pärast seda, kui SDV

Mälu Brandenburgis: 72 aastat pärast seda, kui SDV

Steinstraße 61, 14770 Brandenburg an der Havel, Deutschland - 17. juunil 2025 mälestab Brandenburgi linn SDV -inimesi, mis leidis aset 72 aastat tagasi, 17. juunil 1953. Arvukad kodanikud kogunesid Steinstraße 61 peaprokuröri sisehoovile, mida toetasid kohalikud poliitikud ja ajaloolased, et meeles pidada vapraid meeleavaldusi. Sel ajal oli linn keskne vastupanukoht, kus kuni 15 000 vabaduse ja SED -režiimi rõhumise vastu võttis tänavatele. Protestisid juhtisid ehitustöötajad, puksiiri töötajad, samuti teraseveski ja Thälmanni laevatehase töötajad, kes sulgesid koos ja töö leidmiseks.

Siin Brandenburgis tungisid meeleavaldajad toonast ringkonnakohtusse, kus nad nõudsid 42 poliitvangi vabastamist. Mälestusüritus korraldati peaprokuröri Roland Wilkeningi, linnavolikogu esimehe Walter Paascheni, linnapea Steffen Schelleri ja Walter Paascheni juhtimisel. Wilkening teatas oma isiklikest mälestustest DDR -ist ja rääkis teravalt autoritaarse režiimi vastu. Linnapea Scheller rõhutas oma kõnes ülestõusu olulisust ja rõhutas pikaajalisi tagajärgi kuni 1989. aasta rahuliku revolutsioonini. "Vabadus ei ole kingitus. See on ülesanne igaühe jaoks," ütles Scheller.

populaarne ülestõus alates 1953

17. juunil 1953 tõusid SDV -s osalenud inimesed riigi meelevaldsuse vastu, mis hiljem viis üleriigiliste masside meeleavaldusteni. Meeleavaldajate peamised nõudmised hõlmasid mitte ainult hiljuti otsustatud tööstandardite suurenemise tagasivõtmist, vaid ka nõudlust vabade valimiste järele ja elutingimuste paranemine. DDR -i majandusolukord oli sel ajal pinges; Hooldus kitsaskohad ja toidu normistamine avaldasid elanikkonnale märkimisväärset mõju. Surve valitsusele suurenes, kui 16. juunil 1953 Ida -Berliinis protesteeris umbes 10 000 inimest kasvavate tööstandardite vastu ja kutsus üles üldstreigi. See mäss oli alles algus - enam kui 700 linna ja omavalitsustesse kogunes üle miljoni inimese.

Sellistes linnades nagu Halle, Leipzig ja Ida -Berliin, olid rasked vaidlused, milles politsei üritas meeleavaldusi maha panna. Nõukogude väed veeresid tänavatele, samal ajal kui SED -režiim üritas kontrolli all hoida. Kehtestati hädaolukord ja olukord eskaleerus kiiresti. Julged missioonid kutsusid üles vähemalt 55 inimelu ja palju vigastusi. 17. juuni sündmused jäid paljude inimeste mälestuseks ja viisid riikliku turvalisuse repressiivse jälgimiseni kuni 1989. aasta vahetuseni.

Mälu päev

Kui ülestõusu kirjeldati kui "vastupidist evolutsioonilist riigipööret", tähistas Saksamaa föderaalvabariik 17. juuni "Saksa ühtsuse päeva". Protestid ja sellele järgnenud torm võimukeskustes pole mitte ainult DDR -i ajaloo pöördepunkt, vaid ka järgmiste põlvkondade mälestusmärk. Ürituse ajal meenutas Roland Wilkening kohtunik Benkendorfi sõnu, kes olid protestide ajal kinni seotud ja solvatud, ning juhtis tähelepanu sellele, kui oluline oli kaitsta vabadusi, mida paljud vaprad kodanikud sel ajal palusid.

Täna ei ole mälestussündmus mitte ainult mälu eeltingimus, vaid ka üleskutse kõigile kohalolevatele, kelle jaoks sellised väärtused nagu vabadus ja demokraatia aktiivselt sisenevad. Sest nagu linnapea võttis kokku: "Meil on kohustus säilitada oma vabadus ja kaitsta end rõhumise eest." Sellel olulisel päeval saab selgeks, et vajadused vabaduse ja õigluse järele jäävad universaalseks ega ole kaotanud oma olulisust isegi tänapäeval.

Lisateavet ja teavet leiate populaarse ülestõusu kohta aadressil [NDR] (https://www.ndr.de/gegeschichte/standen-Des-17-juni-1953- Panzer-against-parolen-in-ddd. Haridus] (https://www.bpb.de/kurz-knapp/intergrund-aktuell/521815/der-17-juni-1953-im-ueberblick/) ja [MeetingPoint Brandenburg] (https://meeetingpoint-brandenburg.de/neuke/artikel/198672-freiheit-ist-ist-kein-geschenk-Ist-lei-scheben-wenken-an-dd-up 72 aastat) Loe.