Mälestus Brandenburgis: 72 aastat pärast SDV rahvaülestõusu

Mälestus Brandenburgis: 72 aastat pärast SDV rahvaülestõusu

Täna, 17. juunil 2025, mälestatakse Brandenburgi linnas 72 aastat tagasi, 17. juunil 1953, toimunud SDV rahvaülestõusu. Paljud kodanikud kogunesid kohalike poliitikute ja ajaloolaste toetusel Steinstrasse 61 asuva peaprokuratuuri hoovi, et mälestada kaaslast. Linn oli tol ajal keskne vastupanupaik, kus vabaduse eest ja SED-režiimi rõhumise vastu tuli tänavatele kuni 15 000 inimest. Meeleavaldusi juhtisid nii ehitustöölised, traktoritehase töötajad kui ka terasetehase ja Thälmanni laevatehase töötajad, kes võtsid kokku ja peatasid töö, et neid kuulda saada.

Siin Brandenburgis tungisid meeleavaldajad tollasesse ringkonnakohtusse, kus nad nõudsid 42 poliitvangi vabastamist. Mälestusüritus korraldati peaprokurör Roland Wilkeningi, linnapea Steffen Schelleri ja linnavolikogu esimehe Walter Paascheni eestvedamisel. Wilkening andis teada oma isiklikest mälestustest SDV-st ja võttis ägedalt sõna autoritaarse režiimi vastu. Linnapea Scheller rõhutas oma kõnes ülestõusu tähtsust ja pikaajalisi tagajärgi, mis viivad 1989. aasta rahumeelse revolutsioonini. "Vabadus ei ole kingitus. See on meie igaühe ülesanne," selgitas Scheller.

1953. aasta rahvaülestõus

17. juunil 1953 tõusid SDV inimesed riikliku omavoli vastu, mis viis hiljem üleriigiliste massimeeleavaldusteni. Meeleavaldajate peamiste nõudmiste hulka ei kuulunud mitte ainult hiljuti otsustatud tööstandardi tõstmise tagasipööramine, vaid ka vabade valimiste ja elutingimuste parandamise nõue. SDV majanduslik olukord oli sel ajal pingeline; Pakkumise kitsaskohad ja toidu normeerimine tekitasid elanikkonnale märkimisväärse koormuse. Surve valitsusele kasvas, kui 16. juunil 1953 protesteeris Ida-Berliinis umbes 10 000 inimest töönormide tõstmise vastu ja kutsus üles üldstreigile. See mäss oli alles algus – üle miljoni inimese kogunes enam kui 700 linna ja alevikku.

Sellistes linnades nagu Halle, Leipzig ja Ida-Berliin toimusid tõsised kokkupõrked ning politsei üritas meeleavaldusi maha suruda. Nõukogude väed veeresid tänavatele, kui SED-režiim püüdis kontrolli säilitada. Välja kuulutati eriolukord ja olukord eskaleerus kiiresti. Julmad operatsioonid nõudsid vähemalt 55 inimelu ja palju vigastusi. 17. juuni sündmused jäid paljude inimeste mällu elavalt ja viisid riigi julgeoleku repressiivse jälitustegevuseni kuni 1989. aasta sügiseni.

Päev, mida meeles pidada

Kui SDV ülestõusu kirjeldati kui "kontrrevolutsioonilist putši", siis Saksamaa Liitvabariik tähistas 17. juunit kui "Saksamaa ühtsuse päeva". Protestid ja sellele järgnenud võimukeskuse rünnak ei kujuta endast mitte ainult pöördepunkti SDV ajaloos, vaid ka mälestusmärki tulevastele põlvedele. Roland Wilkening meenutas üritusel meeleavalduste ajal käeraudadesse pandud ja solvatud kohtunik Benkendorfi sõnu ning juhtis tähelepanu nende vabaduste kaitsmise olulisusele, mida paljud julged kodanikud toona nõudsid.

Tänane mälestusüritus pole mitte ainult meenutamise eeldus, vaid ka üleskutse kõigile kohalviibijatele aktiivselt seista selliste väärtuste eest nagu vabadus ja demokraatia. Sest nagu linnapea kokkuvõttes ütles: "Meil on kohustus säilitada oma vabadus ja kaitsta end rõhumise eest." Sellel tähtsal päeval saab selgeks, et vabaduse ja õigluse nõuded on endiselt universaalsed ega ole kaotanud oma tähtsust tänapäeval.

Täiendavat taustateavet ja teavet rahvaülestõusu kohta leiate aadressilt NDR, Federal Agency for Political Haridus ja [Meetingpoint Brandenburg].