Suche
Mein Konto
Orelite põnev ajalugu: Westminsterist Prenzlauni
2026. aastal esitleb Hannes Ludwig oma raamatut oreliehitaja William Hillist, mis valgustab orelite ja muusikaajaloo seost.
Orelite põnev ajalugu: Westminsterist Prenzlauni
Muusikamaailmas on orel põnev instrument, millel on sageli eriline side ajalooliste paikadega. Inglise ettevõtte William Hill & Son orelite vastu sügava kirega ringkonnakantor Hannes Ludwig kirjutas sellest koroona pandeemia ajal olulisest oreliehitajast muljetavaldava teose. Tema raamat, mis on üle 500 lehekülje, annab põhjaliku ülevaate oreliehitusest ja peaks ilmuma 2026. aastal, mis langeb kokku Prenzlau Püha Maarja kiriku mäe oreli avamisega.
Ludwig märkis, et William Hilli kohta, kes elas aastatel 1789–1870 ja ehitas töid, nagu York Minsteri suur orel ning Birminghami raekoja ja Westminsteri kloostri instrumendid, ei olnud üksikasjalikke saksakeelseid dokumente. Sydney raekoja kuulus orel ehitati tema poja Thomas Hilli alla. Ludwig kirjeldab neid oreleid kui “vantage autosid”, mis pole mitte ainult muusikaliselt, vaid ka ajalooliselt väärtuslikud ja mille autentsus on väga oluline.
Sissevaade oreliehituse kunsti
Ludwigi raamat ei sisalda mitte ainult suurt pildikogu, vaid ka kordustrükki viimasest Hilli firmakataloogist aastast 1913. Ludwig tegi ka mitmeid reise Suurbritanniasse, et vaadata ajaloolisi oreleid ning saada tehnilist tuge Austraalia ja Suurbritannia ekspertidelt, kes vaatasid vanu ehitusplaane ja arhiive. Samuti vastutab ta kirikuringkonna orelite seisukorra eest ja korraldab nende restaureerimist, mis rõhutab tema pühendumust elavale orelikultuurile.
Seos muusikaajaloo ja isikliku pühendumuse vahel ilmneb selgelt Ludwigi raamatus, mis uurib, kui sügavalt on põimunud kultuuripärand ja individuaalne kirg. William Hilli orelid pole mitte ainult muusikariistad, vaid ka pika ajaloo kandjad, mida tuleb hoida.
Viber ja digitaalne suhtlus
Viberi funktsioonid on mitmekesised ja võimaldavad kasutajatel luua grupivestlusi, korraldada küsitlusi ja isegi saata isekustuvaid sõnumeid. Kuigi digimaailm pakub meile uusi viise üksteisega suhtlemiseks, on orelite ja nende toodetava muusika pärand traditsiooniliste kunstivormide aluseks.
Sellega suletakse ring katedraalide vanadest orelitest tänapäevaste sidevahenditeni. Mõlemad maailmad, kuigi näiliselt erinevad, näitavad, kui oluline on nii meie kultuuri säilitamine kui ka arenemine tänapäeva maailmas. Muusikakunsti autentsus ja uuenduslikkus digitaalses suhtluses ei ole üksteisega vastuolus, vaid pigem täiendavad teineteist inimkogemuses.
Olgu siis muusikalises leinas või digivahetuses – suhtluse hing, olgu see klassikaline või kaasaegne, jääb alati oluliseks.