Sõjakurjategijad Saksamaal: õiglus või peitmine?

Sõjakurjategijad Saksamaal: õiglus või peitmine?

Berlin, Deutschland - Küsimus, kas Saksamaa on sõjakurjategijate jaoks turvaline sadam, puudutab mitte ainult juriste, vaid ka asjassepuutuvat ühiskonda. Uues sarjas "Amnestie Saksamaa" WDR 5 -l, mida modereerib Azadê Peşmen, süveneb see plahvatusohtlik teema. Viie osa seeria valgustab sõjakurjategijate juhtumeid, kes elavad Saksamaal vaatamata nende julmustele ja tõstatavad seeläbi küsimuse, kui kaugele õigluse püüdlus jõuab. Eriti tegeledes Süüriast pärit endise salateenistuse kolonel Anwar Raslaniga annab hirmutava ülevaate sellest, mis Saksamaal näib olevat võimalik. Pagulane tunnustas teda Berliinis ja silmitsi tema kuritegudega, mis olid Koblenzi kohtuprotsessis allutatud. Ohvrite õigluse küsimus võetakse korduvalt uuesti üles. [WDR] teatab, nagu Argentina sõjaväe ülem Luis Kyburg, Berliinis häirimata, ehkki teda otsitakse inimkonna vastu kuritegude eest. Miks ta ei toimeta Argentiinasse?

Üks levinumaid vabandusi tegevusetusele on rahvusvaheliste seaduste vigane toimimine. Bundestag tunnistas genotsiidi holodomorit, mis maksis 1930. aastatel kuni seitse miljonit ukrainlast kui "mõrva nälja kaudu". See saadab tugeva poliitilise märgi, kuid on seotud tõsiasjaga, et sellise massivõimu töötlemine võib võtta aastakümneid. [Deutschlandfunk] rõhutab, et genotsiidi juriidiline määratlus, mida iseloomustas Raphael Lemkin 1944. aastal ja mis registreeriti 1948. aasta ÜRO genotsiidikonventsioonis, on nii õiguslik kui ka poliitiline tähtsus. See konventsioon on reaktsioon natsionaalsotsialistide julmustele ja välistab immuunsuse riigijuhtide suhtes, mis on keskse tähtsusega sõjakurjategijate tagakiusamisel Saksamaal.

genotsiid ja õiglus

Aga mis tegelikult määratleb genotsiidi? ÜRO genotsiidikonventsiooni kohaselt on see tapmised, tõsiste kannatuste lisamine või sihitud elutingimused, mille eesmärk on rühmitus hävitada. [Völkermurmordi konventsioon] räägib selles tegevuses, mis on pühendunud rahvuslikele, etnilistele, rassilistele või usurühmadele. See määratlus tagab, et hävitamise kavatsust peetakse juba genotsiidiks, sõltumata sellest, kui palju liikmeid tegelikult tapeti.

paljastab ka mineviku pilgu, et õigluse püüdlus seisab sageli. "Amnestie Saksamaa" viimases episoodis arutatakse 1993. aasta Sivase rünnakut, kus islamistid leidsid hotelli, kus Alevi festivalil osalejad jäid. Mõned vägivallatsejad elavad endiselt Saksamaal aastakümneid hiljem. Miks siin ei kehti maailmaõiguse põhimõte? Need küsimused pööravad läbi kogu sarja ja näitavad, et see on palju enamat kui juriidilised atribuudid. Lõppkokkuvõttes on sotsiaalne ülesanne töödelda nii minevikku kui ka vastata inimkonna pehmetele küsimustele.

Elu selliste lahendamata küsimustega ei nõua mitte ainult õiguslikku töötlemist, vaid ka sotsiaalset ümbermõtestamist. Ajaloolist koormust silmas pidades võib tee õigluseni olla kivine, kuid see põhjustab paratamatult haridust ja kriitilisi argumente. Olgem üllatunud, millised arengud kujundavad lähikuudel nii õigusraamistikku kui ka meie sotsiaalset teadlikkust.