Sõjakurjategijad Saksamaal: õiglus või peitus?

Sõjakurjategijad Saksamaal: õiglus või peitus?

Küsimus, kas Saksamaa on sõjakurjategijate jaoks turvaline pelgupaik, ei puuduta ainult juriste, vaid ka asjaomast ühiskonda. WDR 5 uues sarjas “Amnesty Germany”, mida modereerib Azadê Peşmen, käsitletakse seda plahvatuslikku teemat põhjalikult. Viieosaline sari tõstab esile juhtumid, kus sõjakurjategijad elavad Saksamaal vaatamata oma julmustele, tekitades küsimuse, kui kaugele võib õigluse tagaajamine ulatuda. Vastasseis Süüria endise salateenistuse agendi kolonel Anwar Raslaniga annab hirmutava ülevaate sellest, mis näib Saksamaal võimalik. Pagulane tundis ta Berliinis ära ja pani ta silmitsi tema kuritegudega, mis olid Koblenzi kohtuprotsessi teemaks. Ikka ja jälle tõstatatakse küsimus ohvrite õiglusest. [WDR] kajastab, kuidas Argentina sõjaväekomandör Luis Kyburg elab häirimatult Berliinis, kuigi teda otsitakse taga inimsusevastaste kuritegude eest. Miks teda Argentinale välja ei anta?

Üks levinumaid vabandusi tegevusetusele on rahvusvaheliste seaduste talitlushäired. Liidupäev tunnistas holodomori, genotsiidi, mis nõudis 1930. aastatel kuni seitsme miljoni ukrainlase elu, "näljamõrvana". See saadab tugeva poliitilise sõnumi, kuid on seotud tõsiasjaga, et sellise massilise vägivallaga leppimine võib võtta aastakümneid. [Deutschlandfunk] rõhutab, et 1944. aastal Raphael Lemkini loodud ja ÜRO 1948. aasta genotsiidikonventsioonis sätestatud genotsiidi õiguslikul määratlusel on nii õiguslik kui ka poliitiline tähendus. See konventsioon on vastus natside julmustele ja välistab riigipeade puutumatuse, mis on Saksamaal sõjakurjategijate kohtu alla andmisel kesksel kohal.

Genotsiid ja õiglus

Aga mis tegelikult määratleb genotsiidi? ÜRO genotsiidikonventsiooni järgi on tegemist tapmiste, tõsiste kannatuste tekitamise või sihiliku elutingimuste loomisega, mille eesmärk on rühmituse hävitamine. Selles kontekstis räägib [genotsiidikonventsioon] tegudest, mis on toime pandud rahvuslike, etniliste, rassiliste või usuliste rühmade vastu. See määratlus tagab, et hävitamiskavatsust peetakse juba genotsiidiks, olenemata sellest, kui palju liikmeid tegelikult tapeti.

Kuid pilk minevikku näitab ka seda, et õigluse tagaajamine jääb sageli soiku. “Amnesty Germany” viimane osa käsitleb Sivase rünnakut 1993. aastal, kus islamistid süütasid põlema hotelli, kus ööbisid Alevi festivali osalejad. Aastakümneid hiljem elab osa kurjategijaid endiselt häirimatult Saksamaal. Miks ei kehti siin universaalse õiguse põhimõte? Need küsimused kõlavad kogu seerias ja näitavad, et see puudutab palju enamat kui juriidilised omistamised. Lõppkokkuvõttes on sotsiaalne ülesanne nii minevikuga leppida kui ka vastata inimkonna pehmetele küsimustele.

Selliste lahendamata küsimustega elamine ei nõua mitte ainult õiguslikku ümberhindamist, vaid ka sotsiaalset ümbermõtestamist. Arvestades ajaloolist koormat, võib tee õigluse poole olla kivine, kuid see viib paratamatult läbi valgustatuse ja kriitilise arutelu. Olgem üllatunud, millised arengud kujundavad lähikuudel nii õigusraamistikku kui ka meie ühiskondlikku teadvust.