Friedman triumfeerib Schwerinis: vihkamise ja äärmusluse vastane auhinnatseremoonia!

Friedman triumfeerib Schwerinis: vihkamise ja äärmusluse vastane auhinnatseremoonia!

Teisipäeval, 28. oktoobril 2025 toimus Schwerini südalinnas eriline sündmus. Schwerini järve kaldal asuv rannapaviljon muudeti tänavu laineid löönud 20. Johannes Stellingi auhinna toimumispaigaks. Kohalolijate hulgas olid peaminister Manuela Schwesig, publitsist Michel Friedman ja SPD parlamendifraktsiooni juht Julian Barlen.

Barlen avas ürituse selge sõnumiga: auhind antakse pühendumise eest ksenofoobia ja äärmusluse vastu võitlemisele, mis on praegust poliitilist olukorda arvestades väga oluline. Turvalisus oli piisavalt tihe, üritusel osalesid tsiviilpolitsei ja patrullautod. Need meetmed näivad olevat osutunud vajalikuks, eriti Friedmani eelneva keeldumise tõttu Klützi Literaturhausilt.

Friedman saab peaauhinna

Michel Friedman pälvis peaauhinna, mille pälvis Silvio Witt demokraatia ja sotsiaalse ühtekuuluvuse nimel tehtud jõupingutuste eest. Oma kirglikus kõnes käsitles Friedman hoiakuid, demokraatiat ja vastutust. Tuntud sõnad nagu: “Kõige hullem demokraatia on parem kui parim diktatuur” tekitasid segadust ja panid inimesi mõtlema. Ta kritiseeris eriti AfD-d ja hoiatas poliitilise ükskõiksuse ja arutelukultuuri kadumise ohu eest.

Friedman palus kohalolijatel mitte leppida arvamustega, vaid võtta seisukoht. Pärast kõnet premeeris publik teda tormilise aplausiga ja püstijalu. Kuigi ta ei arutanud enam Klützi kutsumisest keeldumist, lõpetas ta rõhutavate sõnadega: "Austus inimeste vastu."

Turvameetmed ja poliitiline tähtsus

Meedia suur kohalolek ja keerukad turvameetmed rõhutasid plahvatusohtlikku olukorda, milles sellised sündmused praegu on. Ajal, mil äärmuslus ja vihakuriteod on tõusuteel, on sellised väärtused nagu sallivus ja demokraatia tähtsamad kui kunagi varem. Need sündmused näitavad selgelt, et ühiskond peab võtma kollektiivse seisukoha negatiivsete voolude vastu.

Arvestades praeguseid poliitilisi arenguid, on ülioluline toetada noorte kaasamist ja algatusi, nagu Johannes Stellingi auhind demokraatliku ühtekuuluvuse edendamiseks. Õhtu sõnum oli selge: koos vihkamise ja äärmusluse vastu – see peaks olema meie kõigi eesmärk.

Sellises kliimas, kus kõlavad julged hääled nagu Michel Friedmani oma, saab selgeks, et iga indiviid saab aktiivselt osaleda meie ühiskonna kujundamises. Sellised sündmused pole mitte ainult märk vastupanust, vaid ka üleskutse seista meie jaoks oluliste väärtuste eest.

Kes oleks võinud arvata, et ksenofoobiavastasel üldauhinnal on palju suurem tähendus, kui esialgu arvata võiks? Seda silmas pidades jääb üle oodata, milliseid samme astutakse demokraatia edasiseks tugevdamiseks ja kaitsmiseks.