Dresdeni oikumeeniline akadeemia: ühtsuse ja mitmekesisuse sümbol

Dresdeni oikumeeniline akadeemia: ühtsuse ja mitmekesisuse sümbol

Pühapäeval toimus Dresdenis Saksamaa evangeelse kiriku oluline kohtumine, kus piiskop Heinrich Timmerevers arutas taaskord Ida-Saksamaa suurte kristlike kirikute tihedat omavahelist seotust. Timmerevers rõhutas, et kristlaseks olemine ei ole mõeldav ilma osaduseta teiste kirikute ja kristlike kogukondadega. Need ühised teed viivad tagasi DDR aegadesse, mil protestantlikud kogukonnad avasid sageli oma kirikud katoliiklikeks jumalateenistusteks ja konfessioonide vahel peeti intensiivset dialoogi. "Tol ajal otsisime teadlikult vestlusi, et erimeelsusi lahendada ja üksteist toetada," meenutas piiskop sageli raskeid aegu, mil usklikud sattusid oma usu tõttu ebasoodsasse olukorda. Paljud teatasid väärtuslikust toetusest, mida nad said oma kaaskristlastelt.

Ürituse eriline tähtsündmus oli üleskutse abielu-aastapäevadel kokku tulla ja jagada liigutavaid lugusid konfessioonidevahelistest abieludest. "On aeg mõelda mineviku üle ja võtta vastutus," ütles Timmerevers. Ta tõi välja, et Dresdenis on oikumeeniline teabekeskus, mis esindab praktikas oikumeeniat ja sümboliseerib vahetuskohta. Ta rõhutas ka protestantlike ja katoliiklike kristlaste vahelise sõpruse isiklikku mõõdet: "Need suhted on väärtuslik aare."

Plaanitud oikumeenia akadeemia

Teine oluline punkt päevakorras oli Saksi regionaalkiriku ja Dresden-Meißeni piiskopkonna kavandatav ühisakadeemia loomine. Selle akadeemia eesmärk on võimaldada erinevatest konfessioonidest pärit kristlastel kokku tulla, üksteiselt õppida ja vastastikust mõistmist edendada. "Näeme siin suurepärast võimalust saata nähtav signaal tulevikku suunatud ja asjakohase kiriku jaoks," rõhutas Timmerevers. Taas tõstetakse esile oikumeenia tähtsust, eriti üha mitmekesisemaks muutuvas ühiskonnas.

Selles kontekstis on huvitav ka märkida, et religioonidevahelised abielud – suhted erinevatest kristlikest konfessioonidest partnerite vahel – on viimastel aastakümnetel märgatavalt sagenenud. Kui 1920. aastatel oli abieludest umbes 10%, siis 1985. aastaks leiti, et umbes kolmandik on erinevatest usukonfessioonidest. See suundumus näitab, et kuigi selliste suhete takistused on ajalooliselt olnud kõrged, vähendatakse neid üha enam. Näiteks Vatikani II kirikukogu ajaks kehtisid juba mitmed segaabieluseaduse reformid, mis tegid abiellumise teatud tingimustel võimalikuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ida-Saksamaa oikumeenia ümber käivad arutelud ja plaanid ei too kaasa mitte ainult konfessioonidevaheliste suhete tugevnemist, vaid võivad edendada ka elatud oikumeeniat paljude paaride jaoks, kelle armastus ja pühendumus ulatub väljapoole konfessionaalseid piire. Piiskop Heinrich Timmerevers ning protestantlikud ja katoliiklikud kogukonnad seisavad seetõttu silmitsi põneva ülesandega jätkata nende arengutega kaasaskäimist ja nende aktiivset kujundamist.