Saksi-Anhalt: peaminister nõuab piirikontrolli ja reforme!

Saksi-Anhalt: peaminister nõuab piirikontrolli ja reforme!

Viimastel päevadel on hoo sisse saanud arutelud piirikontrolli üle Saksamaal. Saksi-Anhalti peaminister Reiner Haseloff (CDU) on väsimatult rõhutanud tungivat vajadust piirikontrolli järele ja varjupaigataotlejate tagasilükkamist. Ta usub, et riigi jaoks on oluline tagada oma piiride terviklikkus, ning ta kutsub üles kohandama kehtivaid seadusi, kui kohtud hakkavad väljasaatmisi üle vaatama. Tema vaatenurgast on see vajalik meede laiemas poliitilises kontekstis, sest praegu ei ole Saksimaal, Tüüringis ja Brandenburgis demokraatliku keskuse absoluutset enamust, mis muudab olukorra veelgi keerulisemaks, nagu [fundscene.com](https://fundscene.com/sachsen-anhalt-dringt-auf-kontrollen/fortfueder.

Seevastu Rheinland-Pfalzi peaminister Alexander Schweitzer (SPD) hoiatab, et piirikontroll ei tohi muutuda püsivaks olukorraks. Föderaalnõukogu president Anke Rehlinger (SPD) on samuti kutsunud Saksamaad tagasi piirikontrollita Schengeni alale ning kritiseerinud piiriametnike vajadust olematute tõkete juures. Need vastuolud poliitilisel maastikul näitavad, et immigratsiooni- ja varjupaigaküsimus on endiselt väga tundlik ja vastuoluline.

Dublini süsteem: reeglid ja väljakutsed

Dublini süsteem mängib varjupaigataotluste kontekstis keskset rolli. Dublin III määrus reguleerib, milline EL-i liikmesriik vastutab varjupaigataotluste eest. See kehtib kõikide liikmesriikide, aga ka Šveitsi, Liechtensteini, Islandi ja Norra kohta. Dublini süsteemi eesmärk on, et taotlejate isiklik taust ja põgenemislugu tuvastatakse ja hinnatakse ainult üks kord. Eesmärk on ära hoida Euroopa-sisest teisest rännet, mille käigus pagulased reisivad teise riiki, et esitada seal uus varjupaigataotlus. BAMF kontrollib, kas varjupaigataotluse eest vastutab mõni teine ​​riik, nagu WDR teatab.

Kui tehakse kindlaks, et vastutab teine ​​riik, tekib ülevõtmisnõue. Kui teine ​​riik nõustub, toimub üleandmine ja seda peetakse väljasaatmiseks. Neid õiguslikke raamtingimusi pole aga alati lihtne jõustada: aasta esimesel poolel esitati teistele liikmesriikidele ligikaudu 40 000 ülevõtmistaotlust, kuid vastu võeti vaid ligikaudu 25 000 taotlust ja tegelikult oli väljasaatmisi vaid ligikaudu 3500.

Varjupaigamenetluse tähtajad ja menetlused

Dublini menetlus on ajaliselt piiratud. Saksamaa ametiasutustel on üleandmiseks aega kuus kuud, kuigi erijuhtudel võib seda perioodi pikendada kuni pooleteise aastani. Kui seda õigel ajal ei juhtu, vastutab varjupaigamenetluse eest Saksamaa. See kujutab endast täiendavat väljakutset, kuna õiguslik alus ja sellega seotud tähtajad on keerulised. Taotlejad võivad esitada BAMF-i otsuste peale kohtuasja, mis võib protsessi veelgi edasi lükata. Samuti on oluline, et ülekanne ei toimuks taotleja koduriiki, vaid teise liikmesriiki, nagu on selgitatud saidil [bamf.de](https://www.bamf.de/DE/Themen/AsylFluechtlingsschutz/AblaufAsylverfahrens/Dublin procedura/dublin procedure-node.html).

See segane segu poliitilistest nõudmistest ja juriidilistest väljakutsetest näitab, et arutelu varjupaigamenetluste ja piirikontrolli üle Saksamaal pole veel kaugeltki lõppenud. Eriti mõjutatud riigid, nagu Saksi-Anhalt, näevad oma positsiooni uues valguses ja loodavad oma piiride kindlustamiseks selgele tegevusruumile. Selles segases olukorras jääb üle loota, et leitakse objektiivne arutelu ja elujõulised lahendused, mis võtavad õigluse nii humanitaarkohustustele kui ka reaalpoliitikale.