Lipuvaidlus: Saksa identiteet uhkuse ja lõhestumise vahel!

Lipuvaidlus: Saksa identiteet uhkuse ja lõhestumise vahel!

Arutelu rahvuslike sümbolite ja nende tähenduse üle ühiskonnale pälvib praegu suurt tähelepanu. Eelkõige näeme üha enam musta, punast ja kuldset lippu mitte ainult spordis, vaid ka poliitilistes debattides. Selleteemaline mõtteliider Andreas Bühl rõhutas hiljuti, et elanikkonna hulgas on tung sümboleid näidata ja seeläbi identiteediigatsust rahuldada. Ta kritiseerib aga tõsiasja, et riik ei suuda seda sümboolikat ise ilmestada, ning näeb mustas, punases ja kuldses lippu põhiseaduse sümbolina ja kõigi Saksamaa inimeste kaitseks. Bühl kirjeldab ühiskonda lõhestatuna ja rõhutab, et viimase 35 aasta ühiste saavutuste üle võiks uhkust tunda. Ta loodab, et eelseisev rahvuslippudele keskenduv meeleavaldus võib ühtsusele kaasa aidata. Reaktsioonid on aga erinevad.

Selle pärast väljendab muret vasakpoolsete riigiesimees Katja Maurer. Tema arvates saab uhkust tekitada vaid hea poliitikaga ning ta seab kahtluse alla, kas kõik inimesed saavad tõesti Saksa lipu taha koonduda. Enda elu vaadates mõistab ta, et kõigi jaoks ei paista asjad nii positiivsed, mis sunnib teda teemat nüansirikkamalt vaatama.

Arutelu uhkuse ja natsionalismi üle

Marburgi ülikooli sotsiaalpsühholoog professor Ulrich Wagner toob esile riigilipu kasutamisega seotud väljakutsed. Ta hoiatab nende kuritarvitamise eest ja kutsub üles Saksamaa kosmopoliitsust kriitiliselt uurima. 2006. aasta MM-i ajal koges ühiskond rahvusvärvide vabastavat kasutamist, kuid pärast seda hakkas kasvama kalduvus rahvusliku enesekesksuse poole.

Wagner selgitab, et kuigi rahvuslust ja patriotismi saab teaduslikult eristada, ähmastuvad need igapäevaelus sageli kokku. Rahvusluse oht seisneb teiste devalveerimises, patriotism aga ihkab riigi demokraatlikku arengut. Olukorda halvendavad veelgi populistlikud valitsused Euroopas, mis propageerivad natsionalistlikke ambitsioone ja seavad seeläbi ohtu mitmekesise Euroopa identiteedi kuvandi.

Sotsiaalne jagunemine ja identiteedi küsimused

See arutelu rahvusliku identiteedi käsitlemise üle on muutunud veelgi plahvatuslikumaks pärast taasühendamist 1990. aastal. Sellised teemad nagu põhiseaduse koostamine ja SED minevikuga tegelemine on identiteedidiskursuse kesksed punktid. Samuti küsimus "Mis on saksa keel tänapäeval?" arutatakse vastuoluliselt. Jürgen Habermas rääkis “topeltmineviku koormast” ja arutles välismaal õhutavate hirmude üle uue Suur-Saksa impeeriumi ees.

Nüüd kerkib esile ka varjupaigataotlejate sissevoolu ja sellega seotud ksenofoobsete rünnakute probleem, mis mõjutavad identiteedidebatti. Näitena võib tuua küsitlused, mis näitavad erinevaid ideid kodanikuõiguste kriteeriumide kohta: kui 75% läänesakslastest tunneb uhkust oma kodakondsuse üle, siis Ida-Saksamaal on see vaid 50%. Nende identiteediküsimuste sügavust peegeldavad tulemused, mille kohaselt on antisemitism Lääne-Saksamaal rohkem väljendunud kui idas. See võib diskussiooni ühiskonnas tervikuna veelgi keerulisemaks muuta.

Kas uhke ja kosmopoliitne Saksamaa leitakse, jääb lahtiseks küsimuseks. Praegused arutelud peaksid julgustama meid mõistma rahvussümboleid mitte ainult poliitiliste avaldustena, vaid ka osana mitmekesisest identiteedist, mis pakub ruumi erinevatele vaatenurkadele ja elureaalsustele.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et rahvusliku identiteedi küsimusele ei ole lihtne vastata ning diferentseeritud, lugupidav arutelu on vajalik mitmel tasandil. Arutelu musta, punase ja kuldse värvi tähenduse üle võib aidata ühiskonnal ületada vanu lõhesid ja leida uusi mõistmise viise. Kui mõned propageerivad uhkust oma väärtuste üle, siis teised pooldavad multikultuurset perspektiivi, mis hõlmab kõiki kodanikke.

MDR raporteid igatsusest rahvussümboolika järele.

RND tegeleb rahvusliku uhkuse väljakutsetega.

bpb arutleb taasühinemise mõju üle rahvuslikule identiteedile.