Võitlus kodumaa eest: Vanad omanikud tormavad kinnistusametitesse!

Võitlus kodumaa eest: Vanad omanikud tormavad kinnistusametitesse!

10. novembril 1989 langes müür ja koos sellega ka piirid ida ja lääne vahel. See pöördepunkt tõi paljude idasakslaste jaoks kaasa eufooria ja muutuste laine. Kuid taasühinemisega kerkisid esile vanad küsimused, mis jäid vastuseta. Endised omanikud ja nende pärijad esitasid kinnistutele pretensioone, mis kujunes elanikele, kes olid sageli neis majades juba aastaid elanud, tõeliseks probleemiks. Puhkes võitlus omandi pärast ja tõi kaasa tõelise tormi kinnistusametites Rügenist Suhlini. Seal püüdsid SDV ajal võõrandatud kinnisvara kasutajad oma õigusi kaitsta ja samas oma olemasolu kindlustada. Need nõudmised õhutasid hirme. Takistuseks: nõuded kinnisvara tagastamiseks enne hüvitist muutsid inimsaatused ja tekitasid kibeda konflikti omandi ja õiguste üle. Nii teatab Prisma taasühendamisega kaasnenud raskustest.

Ilmekas näide on perekond Türke Falkensee-st. 1989. aasta jõulude ajal külastas neid mees Lääne-Berliinist, kes esines kinnistu ja maja omanikuna ning palus perel välja kolida. Pärast 25 aastat majas elamist, mille eest nad maksid 100 GDR-i marka üüri, viis see tulise vaidluseni, mis eskaleerus isegi aia piirdeaia juures. Föderaalvalitsus oli nõudnud endiste kinnistute tagasinõudmist pärast taasühendamist ja nii mõnigi kinnisvaranõue muutus taas teravaks. Alles 1990. aasta juunis leppisid kaks Saksa riiki kokku lahendamata omandiküsimuste lahendamise korras, mille SDV Rahvakoda 29. septembril 1990. aastal omandiseadusesse kirjutas: “Tagastamine enne hüvitamist”. See määrus mitte ainult ei soodustanud repatrieerimist, vaid tekitas ka palju ebakindlust Ida-Saksa kogukondades.

Kibe juriidiline vaidlus

Üle kahe miljoni avalduse menetlemine Ida-Saksamaa kinnisvarabüroodes võttis aastaid, mis tekitas korduvalt avalikkuse kriitikat. Ka perekond Türke kaotas tüli ja pidi oma tuttavast kodust välja kolima. Sellegipoolest sai ta ümberehitus- ja renoveerimistööde eest vähemalt 65 000 Saksa marka ning paar aastat hiljem ehitas pere oma kinnistule uue kodu. See näitab, kui palju elutegelikkust mõjutasid uued omanditingimused ja kui paljud inimesed pidid uute omanditingimustega maadlema.

Taasühendamine ei põhjustanud mitte ainult isiklikke konflikte. Taas tõstatati ka arutelu maareformi üle, mis pärast 1945. aastat oli paljudele peredele Nõukogude okupatsioonitsoonis maad maksma läinud. Treuhandanstalt mängis endiste SDV varade erastamisel vastuolulist rolli ega lisanud ülekandeid määrustesse. Nende vaidluste taustaks on see, et paljud natsirežiimi ajal ülesandeid täitnud endised maaomanikud ei saanud hüvitist. Tollaste eeskirjade keerukus tekitab arutelusid tänapäevalgi.

Tulevikku suunatud vaade

Vaatamata paljudele väljakutsetele on paljud pered oludega leppinud ja suutnud oma kogukonnas positiivseid arenguid edendada. Sotsiaalökonomist Dirk Löhr rõhutab, et uus suhe omandiõigustega võib pakkuda ebavõrdsusele teatud lahenduse. Pereliikmete tagasiostud on sageli edukad ja võimaldavad piirkonnas luua uusi töökohti. Vara kaotamine, nii valus kui see ka oli, on sundinud paljusid aktiivselt oma uues kogukonnas osalema ja pahameelest üle saama.

1989. aasta pärand ei ole ainult kaotus ja vastasseis, vaid ka lootus ja võimalus uueks alguseks. Lõppkokkuvõttes on igaühe enda teha, kuidas nad üksteist kohtlevad ja kuidas loost positiivseid külgi ammutavad. Mineviku väljakutsed pole meid mitte ainult kujundanud, vaid loonud ka võimaluse tulevikku aktiivselt kujundada.